Lugedes järjekordset artiklit, mille fookus kas kliki-magneti eesmärgil on suunatud ohvriks olemisele minus tavaliselt emotsiooni enam ei tekita. Mitte selletõttu et ma pole kaasatundlik, saan alati kaasa mõelda aga ma ei pea kaasa tundma, sest et tunne on alati iga inimese enda sees, igaüks loob teda ise enda sisse läbi kogemuste ja mõtete, samamoodi saab igaüks seda ise ka muuta. Teised saavad olla vaid päästikud.
Tavaliselt korjan sisust välja info, mida on soovitud edasi anda üsna neutraalselt. Sellega sain siiamaani hakkama aga ilmselt sai mul mõõt täis. Meie ajakirjandus on täis artikleid, kus kõik on ohvrid, emad, naised, teismelised, tihti ohvrirolli suurendatakse naistel. Ükskõik mis kogemus inimesel elus on olnud, neid on võimalik sõnastada ümber ja harjutada end teistmoodi mõtlema ja neist õppima.
Minu point sellel lool on mitmes punktis:
*Miks peetakse naisi pigem nõrgemaks soopooleks peab? Kui tegelikult on kõik võrdsed ja igaühel on tegelikult võrdsed võimalused? Nt koduvägivalla artiklites on enamik naiste ohvriks olemisest, aga need lood, kus mehed on saanud kannatada, väga avaldamisele ei jõua. Minu vastuvõtus on käinud omajagu mehi, kellele naised psühholoogilist (mõnel juhul ka füüsilist) terrorit teevad. Minu ülesanne siinkohal on küsida erinevaid küsimusi, et inimene ise leiaks enda seest lahenduse ülesse ning tunneks, et tal on võimalik olukorda lahendada nii, et ta tunneb et ta on enda jaoks teinud õige teo ning võib ka elu nautida julgelt ja vabalt.
*Miks kõik peavad ja saavad olla ohvrid kui selle asemel oleks võimalik välja tuua, mida sellest loost on õpitud ja kuidas saaks ühiskonnas seda teemat muuta ja siis tublide inimeste abil neid muutusi ka sisse viia? (Jah, ma olen proovinud seda teha – ilmselt on need küsimused, mis ma tõstatan piisavalt ebamugavad. Ehk siis ma ei virise ega jonni, ma olen proovinud piisavalt ka muuta alates ajakirjandusest kuni riigiametnikeni välja). Ehk siis milleks kultiveerida juurde ohvrimentaliteeti, riigis kus seda on juba väga kaua tehtud ja mis tundub olevat üks põhiküsimus ka teraapiaklientidel aga ka koolides, töökohtadel – paljudes kohtades kuhu vaadata.
Selle muutusega on võimalik ise kohe algust teha – nt toetades iseennast või oma lähedasi lahenduste leidmisel pigem psühholoogiliselt, nt küsides, et mida nad on olukorrast õppinud ja mida nad tegelikult elus sooviksid teha? Mida nad elus naudivad ja kuidas saaks seda rohkem teha. Niimoodi saab suunata fookust lahenduste leidmisele.
Mul oli eile vestlus Siimuga, minu koostööpartneriga. Me vestlesime sellest, kuidas enesearengu teel on igaühel võimalus teha üks õppetund elus läbi, läbi erinevate vaatenurkade ja sõnastada ja muuta see kogemus enda jaoks ümber (ka nt terapeudi abiga). Aga selleks, et edaspidi seda kas enam ei tuleks või oleks selles hetkes tegutsemine inimese jaoks palju produktiivsem, siis selleks saab inimene sama kogemust läbi tehes juba aru saada, mis mustrit ta tegelikult läbi teeb, lahendada seda mustrit koos sarnaste lahendustega nagu eelneval korral ja saada sellest üle.
Juhul kui sulle tundub see mõte keeruline, siis igaühe kogemus on erinev, aga küsimus on alati soovis. Kas soovitakse või mitte. Parim mida alati iseenda jaoks teha saab on keskenduda enda sisse ja proovida endalt küsida, mida mina tegelikult sügaval enda sees sellest olukorrast soovin. Ja kui edasi minna, siis mida ma veel oma elus soovin teha? Mille üle ma tunnen kirge? Mida ma naudin? Kuidas nendega edasi liikuda?
Minu soovitus (tulenevalt ka minu eilsest vestlusest Siimuga) kõigile, kes läbivad elus keerulist olukorda on järgmine:
*Mitte keegi ei saa sinu sisse tekitada tunnet, tunne on alati sinu sees. Samamoodi ei saa sina kellelegi tekitada tunnet, tunne on tema sees. Aga sina võid olla päästik mõnele teisele tundele, mis inimeses tekib, ja tema võib olla sinu jaoks päästik. Parim on aru saada ja lahendada see päästik ära – aru saada, mis selle all tegelikult on ja selle välja harjutamisega tegeleda. Ehk suunata fookus sinna, mida sa soovid elus edasi teha ja antud olukorrast õppida.
Näiteks kui tuleb sinu juurde sõber X ja hakkab süüdistama sind milleski. Alati on valik, kas sa võtad süüdistuse vastu ja reageerid, nt hakates nutma, saades vihaseks vms – ehk siis sõber on päästik ja päästab sinu seest valla tunde, et sa pole hakkama saanud, pole piisavalt hea või siis naeratad sõbrale X ja küsid tema käest, et miks ta sulle praegu nii ütleb. Kas ta tunneb et sa oled näiteks oma tööd kehvasti teinud? Sel juhul võtame töö lahti ja leiame kohad ja teen need paremini (kui ise tunned, et tõesti võib töö üle vaadata). Või siis vaatad, mille peale sõber X tegelikult on pahane? Ehk on temal endal midagi kehvasti?
Ehk siis teised on vaid päästikud, tunne on sinu enda sees ja sa ise alati valid kuidas tunned ja reageerid.
*Kui sa teed elus läbi mingit õppetundi (sest et elu võib ka olla elukool), siis sa teed seda algul nagu kooliõpilane. Sa pole veel kõiki teadmisi oma ellu integreerinud. Sama juhtub tihti nendega, kes meie enesearengu online kursust läbivad. Siis ühel hetkel käib “ahhaa”-hetk, arusaamine ning ca paar nädalat on väga head olemist. Siis tulevad esile suuremad õppetunnid ning lisaks olemasolevale infole on vaja aru saada, mis sügavamad mustrid seal all on ja ka nendega tegeleda. Aga see kõik on tegeletav.
*Selle kõige lahendamiseks on suurepärane olla pidevalt arusaamal, mida ja miks sa teed. Miks on see, mida sa teed sulle oluline. Mida sa sellest tegelikult soovid saada? Ja ka näiteks see, kelle poole sa võid pöörduda, et abi saada.
Näiteks, viimastelt teraapiaseanssidelt: Tegeledes ärevusega ühel hetkel läheb järjest paremaks, tegeledes pidevalt iseendaga näiteks online kursusega, jooga, meditatsiooniga ja millegiga veel läheb paremaks, ca paar nädalat on hea ja siis tuleb mingi kogemus (elukooli eksam nt) ja lisaks ärevusele tuleb ülesse ka mingit sorti depressioon. Selleks, et seda edasi lahendada on hea vaadata lisaks juurpõhjuseid, miks see depressioon ja ärevus inimeses üldse on? Kas ta üldse naudib seda mida teeb? Mida on vaja muuta? Tunneb, et ta naudib üldse elu? Saab piisavalt tähelepanu ja võtab aega iseendale? Lahendades juurpõhjuseid, saab inimene üle juba järgmistest asjadest, aga seekord see ring, mida ta lahendab on palju laiem ja sügavam.
Selle postitusega pole minu soov kedagi solvata, küll minu prahvatus tulenes ohvritundega seotud artiklitest, mida viimasel ajal on niivõrd palju.
Soovin kõigile edu nende eluteedel ning annan teada, et kui on abi vaja, siis soovitan seda julgelt otsida. Külastage kedagi, keda te usaldate või ka mina kui Siim oleme valmis nii terapeutidena aitama, kui aitama coachingu seanssidena ettevõtte juhte ja seadma inimese jaoks paika tema mindset’i.
Maris Saar,
Terapeut ja www.toelinemina.ee, http://www.xn--hpnoos-3ya.ee/ ja www.ettevottekoolitused.ee esindusnägu
